Pestis ja Budas.
Väisasime Miina siinset kodukooli, Corvinuse Ülikooli. Selle uus sotsiaalteaduskonna maja on õite uhke: Doonau kaldal ja eriti moodsate valgusintsallatsioonidega. Veel moodsam on asjaolu, et majas ei tohi pildistada ja sealsesse raamatukokku saab vaid punase toidukorviga. Kui viimasest võib veel aru saada (kotid tuleb kappi panna), siis fotovihkamine on küll imelik.
Sellest, et Budapest on ikka miljonite linn, annavad parimat tunnistust bussimarsruudid. Näiteks sõitsime Buda Doonau poolsest otsast Buda mitte-Doonau poolsesse otsa 21 peatusevahet. Tegime veel nalja, et kaua oleksime Pestist sõitnud. Vahepeal oleks kõht kindlasti tühjaks läinud :D
See Memento park on meie pronksõduri saaga valguses päris põnev ettevõtmine. Sinna on aastat 1994 kokku toodud Ungari kõnekamad Nõukogude skulptuurid. Üks ülistavam kui teine. Sellises keskkonnas mõjuvad üleelusuurused kätlevad asjapulgad ja ekstaatilised talupojad väga koomiliselt. Eestis on seesuguseks huumoriks veel liiga vara. Kuigi tuleb tunnistada, et see kõik mõjus kuidagi väga elutervelt: meil on praegu hea elu!
Mul on kahtlane tunne, et ma vist olen tuttav selle Miinaga, kelle juurde sa külla sõitnud oled...
ReplyDelete